18. sajandil toimusid põhjalikud muudatused tehnoloogilises arengus. Manufaktuurid asendusid järk-järgult vabrikutega, mis tähendab, et kaupade tootmisel hakati inimese töö asemel senisest enam kasutama masinaid. See murranguline pööre tootmises – uute masinate leiutamine ja kasutuselevõtmine – kujuneski põhiosas aluseks tööstuslikule pöördele ehk tööstusrevolutsioonile ehk industrialiseerimisele.

Peale masinate oli tootmise uuendamiseks vaja raha ning inimesi, kes masinatega töötaksid. Nii sai tööstusrevolutsioon alata alles siis, kui selleks oli piisavalt vaba raha (kapitali) ja tööjõudu. Tööstusrevolutsiooni esmaseks finantsallikaks olid kaubandusest saadud sissetulekud, mida kasutati uute tootmisettevõtete rajamiseks. Ühtlasi hakkasid ettevõtete omanikud järjest enam huvi tundma ka uute tehniliste leiutiste vastu ning nende väljatöötamist vähemalt osaliselt rahastama.

Üleminek vabrikutootmisele nõudis tööjõudu, mida saadi enamasti maalt. Et ühiskonna tehnoloogiline areng tõi kaasa ka põlluharimise edenemise, vabanes hulgaliselt inimesi, kes leidsid rakendust uutes vabrikutes. Nii said endistest talupoegadest palgatöölised, kes enda ja oma perekonna äraelatamiseks müüsid oma tööjõudu. Tööstusrevolutsiooni kiirendas kindlasti ka rahvastiku kiire kasv ja suremuse vähenemine, mille üheks põhjuseks oli varasemate laastavate epideemiate taandumine ning tervishoiuolude paranemine.

Masinatega oli võimalik oluliselt rohkem kaupu toota. Kuid samas pidi ühiskonnas olema selliste kaupade järele vajadus. Turg muutus tähtsaks tootmist mõjutavaks teguriks. Kui mingi kauba järele puudus nõudlus, osutus selle edasitootmine mõttetuks. Samal ajal oli turul tootjate vahel konkurents. See sundis ühesuguseid kaupu tootvaid ettevõtjaid oma toodete kvaliteeti parandama ja hoidma hinda ostjatele vastuvõetavana.

Tööstuslik pööre tõi kaasa põhjalikud muutused ka põllumajanduses. Üha suuremat rolli hakkasid siingi etendama masinad jm uued tehnilised leiutised. Põllumajanduse mehhaniseerimise aluseks olid omakorda edusammud metallide tootmises ja töötlemises. 19. sajandi esimesel poolel muutus valitsevaks raudadra kasutamine, lisaks leiutati külvimasin ja viljapeksumasin. Traktori ja endas nii lõikus- kui ka viljapeksumasinat ühendanud kombaini kasutamine suurendasid tuntavalt saagikust. 18. sajandi lõpus Inglismaalt alguse saanud sihikindel tõuaretus edendas loomakasvatust, suurendas kasumit ja toiduvarusid.

Päevakorrale tõusis ka toiduainete pikaajalise säilitamise vajadus. Juba 19. sajandi alguses hakati Prantsusmaal puuvilju säilitama klaasnõudes, millele hiljem lisandus toiduainete konserveerimine. See lõi tingimused puu- ja köögivilja ning liha pikaajaliseks säilitamiseks ja lihtsamaks transportimiseks.

Edusammud põllumajanduses võimaldasid ühtlasi toita pidevalt kasvavat tööstusega tegelevat linnaelanikkonda. Suur osa maaelanikkonnast ei leidnud maal enam tööd ja siirdus linnadesse. Seetõttu vähenes maaelanikkonna osa rahvastikust pidevalt.

Tööstuslik pööre sai alguse Inglismaal. Mujale Euroopasse ja USA-sse jõudis see 19. sajandil. Inglismaa kiiremal arengul oli mitu põhjust. 17. sajandil kaotati paljud majanduse arengut pidurdanud feodaalsed takistused. Soodsates majandusoludes kasvas 17. sajandil kiiresti ka Inglismaa rahvaarv. Inglismaa oli rikas maavarade (söe- ja rauamaardlad) poolest ja oli ka ülemerekaubanduse valitseja, see andis riigi käsutusse teistest riikidest rohkem vaba kapitali. Põllumajanduse arengut soodustas pärisorjuse puudumine. Ainulaadne laevatatavate jõgede ja kanalite võrk kindlustas enne raudteede rajamist tooraine ja kaupade liikumise.

Ketrus- ja kudumismasina leiutamine 18. sajandil pani aluse tekstiilitööstusele ning 19. sajandi teiseks pooleks oli Inglismaa tekstiilieksport suurenenud mitusada korda.

Kuni 18. sajandini oli peamiseks masinate ehitamise materjaliks puit. Raua kasutamist piiras asjaolu, et seda tuli suurel kuumusel maagist sulatada. Kui metsa, kust selleks puid saadi, enam ei jätkunud, hakati järjest enam kasutama sütt, mis tuli maapõuest välja kaevata. See oli aga üsna keeruline, sest kaevandused valgusid vett täis ja võisid kaevandusgaasidest süttida. Paljud leiutised püüdsidki kaevandusi ohutumaks muuta, näiteks spetsiaalsed veepumbad ja kaevandusgaase mittesüütav kaevurilamp. Uue tehnoloogiaga sai rauast odav materjal, mida hakati laialdaselt kasutama nii masinate kui ka näiteks sildade ehitamisel.

Aastail 1815–1850 kolmekordistus Inglismaal söetootmine, neljakordistus raua- ja ligi kaheksa korda suurenes puuvillatoodang.

Tööstusühiskonna kujunemisele aitas oluliselt kaasa transpordi, eelkõige just raudteede areng. 1814. aastal Inglismaal edukalt katsetatud George Stephensoni auruvedurit kasutati esialgu kaevandustest söe väljavedamiseks. Maailma esimene raudteeliin (6 km) rajati Inglismaal Stephensoni eestvõttel 1825. aastal. 1830. aastal avati raudteeühendus kahe olulise tööstuskeskuse Liverpooli ja Manchesteri vahel. 1830. aastail algas ulatuslik raudteede rajamine ka Mandri-Euroopas, kus raudteevõrgu tihedusega paistis silma eeskätt Belgia, hiljem ka Saksamaa. Raudteedest sai tööstusühiskonna transpordisüsteemis tähtis lüli, sest rongiga oli võimalik toorainet ja valmistoodangut vedada suures koguses korraga. Raudteede ümber kerkisid uued asulad ja tööstusettevõtted. Lisaks sai raudteede ja raudteesildade ning vedurite ja vagunite ehitamisest ja hooldamisest oluline majandusharu, mis andis tööd suurele hulgale inimestele. Inimeste liikumisvõimalused avardusid oluliselt. Rongiliiklus soodustas ja edendas siseturismi ja mereäärsete kuurortlinnade arengut.

Olulist rolli etendas endiselt ka veetransport. 1807. aastal tegi USA-s Hudsoni jõel reisi maailma esimene aurik, mille leiutaja oli Robert Fulton. Aurulaevanduse kiire areng 19. sajandil, sõukruvi kasutusele võtmine ja raudlaevade ehitamine võimaldasid hakata ühendust pidama peaaegu kõigi maailma piirkondadega. Laevaliikluse arenguga käis kaasas ka ulatuslik kanalite ehitamine.