Arvamuslugu

Arvamuslugu on üks peamisi meediažanre: selles väljendub kirjutaja arvamus mingi elunähtuse, probleemi või sündmuse kohta. Arvamusloos väljendatud mõtetega võib nõustuda või mitte, kuid neid ei või nimetada õigeks või valeks. Kui meie seisukoht ei ühti arvamusloo autori omaga, siis tuleb see meil ometi teatavaks võtta.

Oma arvamust peab alati põhjendama, vastasel juhul ei võeta seda tõsiselt. Põhjendamisel saab lähtuda kindlatest faktidest, asjatundjate seisukohtadest, üldtunnustatud väärtustest – kõigest sellest, mis lisab seisukohale kaalu ja muudab selle arvestatavaks.

Arvesta ka võimalike vastuväidetega ja kummuta need.

• Sild muudab Saaremaa vähem turvaliseks paigaks. ↔ See ei vasta tõele, sest igaüks, kes tahab, pääseb ka praegu Saaremaale.
• Silla kaudu pääseb saartele liiga palju turiste. ↔ Ka mandril käib palju turiste, aga sellest ei ole vaatamisväärsustele kahju sündinud.
• Ka sild võidakse väga halbade ilmastikuolude korral liikluseks sulgeda. ↔ Nii halbu ilmastikuolusid on siiski väga harva.

Tolerantsusest aktsendi vastu

Inimesed on ajast aega rännanud ühelt maalt teisele, loonud kontakte teiste rahvastega ning keelebarjääri ületamiseks on tulnud ära õppida põlisrahvaste keel. Aktsendiga ja väikeste vigadega kõnelemine on paratamatus, mis rikastab mõlemat suhtluspoolt.

Suhtlemise peamine eesmärk on mõista suhtluspartnerit, aktsent ja väikesed keelevead on seejuures teisejärgulised. See, mida öeldakse, on tähtsam sellest, kuidas seda tehakse. Võimalus suhelda teise rahvuse esindajaga, näha maailma läbi teise kultuuri prisma kaalub üles kõik takistused.

Aktsendis on tegelikult midagi positiivset, see on tundemärk vestluskaaslase usinusest – ennäe, õppis teist keelt, et tekitada sidemeid teise rahva ja kultuuriga. Samuti näitab aktsent inimese lojaalsust ja tunnustust teise keele vastu. Mõelda vaid – tillukese eesti keele õppis selgeks veel üks inimene! Suhtlemine teiste rahvuste esindajatega muudab nii kõnelejat kui ka kuulajat sallivamaks ja mõistvamaks.

Igal juhul nõuab teises keeles rääkimine ja mõtlemine pingutust. Jah, õ-häälik on eesti ja vene keeles erinev ja venekeelsel kõnelejal on tihtipeale raske teha vahet omastaval ja osastaval käändel. Need vead võivad küll tunduda piinlikud, kuid ei maksa unustada, et parem keeleoskus tuleb üksnes keelt kasutades.

Aktsent ja keelevead on natuke ebameeldivad nii rääkijale endale kui ka tema kuulajatele. Ent juba vana tarkus ütleb, et raskused liidavad inimesi – tänu sellele leiavad inimesed endale rohkem mõttekaaslasi.

Igor Kotjuh, „Tolerantsusest aktsendi vastu“, Eesti Päevaleht 19.2.2008 (http://www.epl.ee/arvamus/419148)